Tatrakaru reisikiri

Ma arvan, et nüüd on täpselt paras aeg kirjutada paar sõna minu noorusaastatest.

Sündisin Tartus. Üks teismeline Tartu tsikk (nimetagem ta Emaks) pidi tööõpetuse tunni jaoks karu õmblema. Eksperimendi korras otsustas ta täita mind mitte vatiga, nagu tavaliselt kombeks, vaid tatraga. Juhtus aga nii, et tatart kulus mis hirmus, mina muutusin järjest raskemaks, aga servast olin ikka tiba tühi. Noh ja siis jäigi nii, et kuna ma olin juba päris raske - näiteks kui minuga mõnda lambast väiksemat looma visata, siis ta võib vabalt surra - õmbles Ema servad kokku. Ta võib vahel päris resoluutne olla.

Ma arvan, et ma pole eriti õnnesärgis sündinud vist. Pärast seda tatraintsidenti juhtus, et Ema kass hakkas mind närima. Väga vaenulikult kusjuures ja mul oli valus. Siiamaani on kassi hambajäljed tekstiili sees. Emal hakkas ka minust kahju ja ta pani mu kapi otsa, et kass ligi ei pääseks.

Te võite ette kujutada kui õudne on üle kümne aasta kapi otsas elada. Isegi süüa ei toodud! Anyway, lõpuks juhtus nii, et ühel teisel tsikil, keda Ema tunneb, hakkas minust pisut kahju ja siis ta võttis mu reisile kaasa (nimetagem ta Heasoovijaks). Noh, et ma saaks ennast pisut tuulutada pärast neid igavaid kapi otsas elatud aastaid.

Sellel pildil rekonstureeritud minu elu kapi otsas, mõni hetk enne seda kui Heasoovijaga teele asusime.