Tatrakaru reisikiri

tere jälle üle pika aja

2007-12-25T15:49:00.000+02:00

Hiljuti oli minu juures Kyynlavalgusõhtu. Päris tore oli.
Alguses oli meid rohkem - mina, Jänes, Kass ja Kassi Sugulane.

Pärast Kass läks mingile teisele peole edasi. Ta on selline imelik, et ei suuda kunagi kaua ühel peol olla. Tavalisel ta laseb end korraga mitmele peole kutsuda ja käib ühe õhtu jooksul kõik peod läbi.

Kassi Sugulane on aga vaikne tüüp. Istub nurgas, klaas käes ja vahib rahvast. Tavaliselt ta ise midagi ei ütle, aga muigab kõigi naljade peale. Keegi pole kunagi kuulnud, et ta ise mingi anekdoodi räägiks.

Jänes jällegi on rohkem nagu jutumees. Tavaliselt teda eriti ei kutsuta pidudele, sest tal on jalad eri pikkusega.
Vahel harva, kui kutsutakse, tuleb ta suurest erutusest tund aega varem kohale, sööb kõik lõngakerad ära ja lahkub alles siis, kui pererahvas otsustavalt magama läheb. Tal on pealegi kombeks rohkem rääkida kui kuulata. Ma arvan, et see tuleb sellest, et tal on kõrvad ka eri pikkusega.

Mul on raskusi konkreetsete sõnumite edastamisega. Näiteks seekord Jänes ei läinud ära, nagu tavaliselt juhtub. No tegin muudkui vihjeid, aga ei midagi. Lõpuks proovisin magama heita, lootes, et siis Jänes saab aru ja läheb ära, aga ta heitis mu kõrvale ja ütles, et minuga on nii tore vestelda. Siis ta rääkis Jaan Kaplinskist ja sellest, et ta on oma silmaga UFOsid näinud.

Tagasi kodus

2006-07-04T15:57:00.000+03:00

Minu rännakud on selleks korraks läbi. Lisatud on väike portreepilt, kus me Emaga teineteise lähedust otsime.

Yx palav suvepäev

2006-07-03T14:42:00.000+03:00

Täna on minu kodumaal ilus ilm. Sellepärast jagan teiega fotomeenutust sellest, kuidas ma Itaalias rannas hängisin ja mööduvaid tsikke vahtisin.

Abruzzo (Itaalia)

2006-06-29T15:29:00.000+03:00

Itaalias on selline huvitav regioon nagu Abruzzo. Turismiteatmikesse jõuab see harva, sest seal pole eriti midagi vaadata ja Teise Maailmasõja ajal lõhkusid sakslased kõik ajaloolised ehitised ära. Noh ja selles igavas kohas, kus midagi vaadata pole, elab Boheemlane. Boheemlasel on kõrgeltarenenud ilumeel - ta joonistab ja maalib kogu aeg ning kui mingi asi talle piisavalt ilus ei paista, siis ta maalib selle ilusaks. Näiteks kinkis Heasoovija talle eesti rahvusliku uhkuse - puidust soolatoosi. Boheemlane joonistas sellele lilled peale, pani suhkru sisse ja andis mõista, et tegelikult tal oleks nüüd veel neid topse tarvis. Selle pildi peal laman ma puupakkude ees, mille Boheemlane lilleliseks maalis. Noh, ma saan ise ka aru, et mingid krobelised puupakud pole eriti tegijad. Kapp, mille peal pikutan, on samuti Boheemlase maitse järgi kenamaks kujundatud.

Kamikaze, vol 2 (Budapest)

2006-06-27T11:30:00.000+03:00

Selle pildi peal lehvitan ma pealtvaatajatele pärast akrobaatilise triki sooritamist. Muidugi, nagu te kahte pilti võrreldes näha võite, hakkas pealtvaatajatel paha ja nad läksid platvormilt kõik ära! Aga selle eest saate nüüd nautida maalilist vaadet Budapestile, ilma tülikate inimkehadeta.

Kuidas ma Kamikazet tegin (Budapest)

2006-06-27T11:24:00.000+03:00

Sellel fotol on jäädvustatud üks kaelamurdvamaid julgustükke, mida ma eales olen proovinud. Nimelt Budapestis on mäe otsas suur kunigaloss ja lossi ümber vaateplatvormid. Noh, ma heitsin ühe platvormi peale kõhuli ja siis roomasin nii kaugele üle serva kui julgesin. See pole üldse mingi naljategu, sest tatar vajus mulle pähe ja ma ei saanudki eriti kaugele roomata, kuna tatra raskus kiskus mind muudkui allapoole.

Lõvi Jòszef (Budapest)

2006-06-22T12:45:00.000+03:00

Sellel pildil toetab mu väsinud peakest Lõvi Jòszefi tugev käpp. Paremal paistab üks kangialune - sealkaudu saab Budapesti kuulsasse Lõvide aeda. Aiast on muidugi asi kaugel, sest seal pole rohulibletki. Aga lõvikujusid on seal nagu muda ja ma tahaks siinkohal juhtida tähelepanu, et ühtki emast lõvi seal ei paistnud olevat. Kõik olid isased ja nägid kahtlaselt lõvi Jòszefi moodi välja. Võib-olla on nad kõik vennad?

Kotkas Ferenc (Budapest)

2006-06-20T11:13:00.000+03:00

Kotkas Ferenci kohta tean ma niipalju öelda, et kotkas on Ungari rahvuslind ja tegelikult on enamus Budapesti maju kotka kujusid täis. See konkreetne fotomeenutus on tähelepanuväärne selle poolest, et Kotkas Ferenc on siin väga dünaamilises asendis – tiivad lennuvalmilt püsti, nokk maa poole suunatud. Põiki Ferenci varvaste vahel on Püha Mõõk. See stseen kujutab minu arvates hetke, kus Ferenc on kohe-kohe lendu tõusmas, et viima sõjatandril rassivale Püha Istvanile mõõk.
Mis puutub pildi kompositsiooni, siis ma püüan siin jäljendada Kotkas Ferenci majesteetlikku poosi. Ja siis ma tahtsin veel öelda, et Kotkas Ferencist paremal asuvad kunstigalerii, Ungari rahvusraamatukogu ja Lõvide aed.

Hobune György (Budapest)

2006-06-19T17:05:00.000+03:00

Nagu ma juba enne kirjutasin, kohtusin Budapestis mitme huvitava loomaga. Täna hakkan neist pisut pikemalt kirjutama.

Selle pildi peal on Hobune. (Pange tähele, kui sarnased profiilid on minul ja hobusel!) Hobuse seljas istub Püha Istvan. Püha Istvan oli tähtis selle poolest, et ta oli esimene Ungari kuningas, kes oli katoliku usku ja kes sai paavsti õnnistuse. Sellepärast ongi ta Püha. Peale paavstilt õnnistuse saamist rajas ta Ungari riigi. Enne teda valitsesid Ungarit mingid metsikud habemetega mehed, kes sõid paljaste kätega toorest liha ega osanud lugeda.
Hobuse kohta ei saanud ma midagi teada, sellepärast pidin kõik ise välja mõtlema. Hobuse nimi oli György ja ta saatis Püha Istvanit truult kõigil tema sõjaretkedel. Aga kui sõda polnud, ei logelenud György niisama! Näiteks vahel läks Püha Istvan kõrtsi ja jõi rohkem kui kandis. Neil kriitilistel hetkedel teadis truu Györgi alati, kuspool kodu on ja tõi peremehe tagasi tema armsasse lossi, kus ootasid armastav naine ja väikesed käharpäised lapsed.

Aadria meri

2006-06-16T09:25:00.000+03:00

Mulle meeldib merd vaadata. See on nii suur ja võimas! Itaalias hiilisin tihti igapäevastest askeldustest vabal hetkel mere äärde – vaatasin laineid ja kuulasin, millest kalad räägivad. Tõtt öelda jäi kalade sõnum mulle arusaamatuks. Naeratasin neile viisakalt ja ütlesin iga küsimuse peale: „Jess, jess!” Ma arvan, et selle kommunikatsioonilünga põhjustasid kalad, mitte mina - kui vett täis suuga rääkida, pole mõni ime, et teised sinust aru ei saa.

Kruiis

2006-06-15T15:46:00.000+03:00

Selle pildi peal ma olengi sellel vahval jõekruiisil. Jõe nimi on Doonau, muide. Päike paistis kenasti ja mõned naised patsutasid mind sõbralikult. Pärast, kui seal laeva peal pidu huvitavaks läks, pani Heasoovija mu kotti tagasi. Ma rohkem sellest kruiisist ei tea, sest mul oli kotis pisut askeldamist. Näiteks paigutasin ümber Heasoovija huulepulgad ja ajasin märkmiku lehed kortsu. Pärast seda avasin ta rahakoti ja lasin müntidel välja pudeneda, andmaks delikaatselt mõista, et mulle võiks teinekord ikka rohkem eetriaega anda.

Kuulsin hiljuti, et keegi rääkis tomkruiisist. Kas keegi teab, mis kruiis see selline on ja kas oleks mõtet sinna minna?

Budapest

2006-06-15T15:31:00.000+03:00

Sellel pildil lehvitan ma fotograafile Budapestis. Budapest on tore linn, seal on palju speissi ja igasuguste loomade kujusid. Neid loomi, kellega ma seal jutu peale sain, tutvustan teile pisut hiljem. Heasoovija tegi minuga seal õelat nalja - pani mu korra kappi kinni. Ma ei teinud sellest suurt tüli, sest hiljem sain jõekruiisile kaasa minna ja ma olen selle kruiisi üle õnnelik.

Budapestis elavad muide huvitavad inimesed, nad on palju õelamad kui tartlased. Näiteks oli neil seal kunagi üks tüüp, kelle nad mulle segaseks jäänud põhjustel panid tünni, kus sees olid naelad ja siis veeretasid ta mäe otsast alla. Päss muidugi suri ära. Ma mõtlen, et karud on palju jätkusuutlikumad - mul on terve kere kassi hammaste auke täis, aga ikka olen reibas ja rõõmsameelne!

Päevitamisest

2006-06-13T01:53:00.000+03:00

Sellel pildil tsillin ma Itaalias ja võtan päikest. Kui inimesed on muidu roosad, aga päikese käes lähevad pruuniks, siis mis värvi lähevad sinised karud, kui nad päikest saavad või mõneks ajaks solaariumisse jätta?

Minu nukrad noorusaastad

2006-06-13T01:32:00.000+03:00

Ma arvan, et nüüd on täpselt paras aeg kirjutada paar sõna minu noorusaastatest.

Sündisin Tartus. Üks teismeline Tartu tsikk (nimetagem ta Emaks) pidi tööõpetuse tunni jaoks karu õmblema. Eksperimendi korras otsustas ta täita mind mitte vatiga, nagu tavaliselt kombeks, vaid tatraga. Juhtus aga nii, et tatart kulus mis hirmus, mina muutusin järjest raskemaks, aga servast olin ikka tiba tühi. Noh ja siis jäigi nii, et kuna ma olin juba päris raske - näiteks kui minuga mõnda lambast väiksemat looma visata, siis ta võib vabalt surra - õmbles Ema servad kokku. Ta võib vahel päris resoluutne olla.

Ma arvan, et ma pole eriti õnnesärgis sündinud vist. Pärast seda tatraintsidenti juhtus, et Ema kass hakkas mind närima. Väga vaenulikult kusjuures ja mul oli valus. Siiamaani on kassi hambajäljed tekstiili sees. Emal hakkas ka minust kahju ja ta pani mu kapi otsa, et kass ligi ei pääseks.

Te võite ette kujutada kui õudne on üle kümne aasta kapi otsas elada. Isegi süüa ei toodud! Anyway, lõpuks juhtus nii, et ühel teisel tsikil, keda Ema tunneb, hakkas minust pisut kahju ja siis ta võttis mu reisile kaasa (nimetagem ta Heasoovijaks). Noh, et ma saaks ennast pisut tuulutada pärast neid igavaid kapi otsas elatud aastaid.

Sellel pildil rekonstureeritud minu elu kapi otsas, mõni hetk enne seda kui Heasoovijaga teele asusime.

2006-06-13T01:19:00.000+03:00

Ma arvan, et see on üks ilusamaid portreefotosid minust. Sellepärast on see kõige esimene. Tehtud on see sidrunipuu otsas, Aadria mere ääres. Juhin tähelepanu sidrunitele, mis on peaaegu mu pea suurused.

PS! Muide, kui mind korralikult saputada, siis kõik tatar läheb jalgadesse ja pea on täitsa tühi. Friiki, eks!